Neljapäev 17. märts 2011

Meeldetuletuseks niipalju, et Qatari ja Omaani velotuurid lõpetasin kokkuvõttes suhteliselt mittemidagiütleval kohal. Etappidel võidu peale ei sõitnud, aga vormi kogusin ja kilomeetreid korjasin. Omaanis liikusin siiski päris hästi. Alguses pidasin Vino juttu sellest, kuidas ma võiksin mägietapi võita naljaks, aga hiljem pidin mõrult nentima, et see polnudki nii võimatu. Kuna suured poisid otsustasid enne viimast mäge küljetuult teha, jäi neil seekord tõusul minu sätitud tulevärk nägemata. Paar päeva peale Omaani lendasin nädalaks Eestisse puhkama ja elama pisut teist elu, kui Prantsusmaal harjunud. Esimesed päevad puhkasin professionaalselt ehk siis 100% jalad seinal. Meeleolu oli hea ja taastusin üle oma tuuriaegse taseme. Ka suusatades virutasin 5-päeva jooksul intensiivsust rohkem, kui rattaseljas terve kuuga. Ei osanud ennast tagasi hoida, kui ees jooksis masinaga pressitud värske valge rada, millele minu koba tehnika päeva esimesed jäljed jättis. Kodanikukohus täidetud ja valimas käidud, sai kodusviibimise ainuke kohustus samuti ühelepoole. Tagasi St Etienni jõudsin 4 märtsi hilisöösel peale lennuki-, trammi-, ja bussiseiklusi, mille ainuke kaskadöör olin mina. Esimese öö magasin tavalises hapnikukeskkonnas (+8 korrust tegelikult), kuid edasi plaanisin 12 ööd alpitelgis viibida. Lendasin suure hurraaga peale ja leidsin, et küll oleks tore veel mahtu ka trennis teha paralleelselt telgiga. Neli päeva nii ka tegin, edasist ajalugu isegi ei mäleta. 5-6 päevaga olin ma nii sodi, et harilik 3-tunnine trenn kestis justkui ööpäev. Energiat kehas ei olnud ja pulss lõi kõrgelt nagu närilisel. Peale 6-ndat päeva vaatasin, et aitab öistest viguritest telgis. Lollused mind seekord jälle tugevamaks ei tee, ning treenin edasi harilikul viisil. Tunne on pisut parananenud, aga et õiget referentsi, ehk võistlust, pole olnud, ei oska enda vormist midagi arvata. Manner ja Schultz solgutavad mind nagu tahavad -nii tõusudel kui siledal. Aga millal enne Pro Touri mehed trennis kõvad on olnud. Sain värskelt Kataloonia tuuri convocationi kätte, ning paistab, et sõit tuleb raske ja pean üllatuseks kaasa võtma igat sorti tulevärki.

Reede 4. veebruar 2011

Esimest korda õnnestub sissekanne oma pühasse internetiblogisse teha lähis-idast Qatarist. Põrutan otse üle viimase aja sündmustest ja lendan hooga tänasesse päeva välja. Hispaania elu lõppedes vurasin oma vägeva sportautoga Monacosse Taara poole, et siis paar päeva hiljem Nice`st lennukile astuda ja rohelisele mandrile suunduda. Kaks päeva reisimist ja mõned maitsvad äriklassi eined hiljem olimegi Austraalias. Sügisese MM-i ajal jättis too manner mu igas mõttes külmaks, kuid nüüd Adelaide saabudes tundsin ennast palju paremini. Päike soojendas konte ja kõrvetas nahka. Tuur, enne mida peeti ka kriteerium, kestis 6 päeva. Etapid siledad, kuid siiski head jalga nõudvad ja salakavalad. Teadsin, et ma vormis ei ole kuid pundis püsin nagunii ära. Enne sõitu polnud mitu kuud jalatäitki kiirust-intensiivsust teinud ja seda täiesti teadlikult. Esimesed päevad oli organism kerges sokis ja tundus, et süda lööb kiiresti nagu küülikul ja finisiks ongi kiivri all peidus pikad kõrvad. Päev-päevalt läks olemine siiski paremaks aga lihased vastupidiselt järjest valusamaks. Kokkuvõttes läbisin tuuri hindele kolm ja lubasin endale edaspidi paremaid hindeid teenida. Tagasi Euroopasse jõudes sain lõpuks oma St Etienni kodus olla. Ja oma koobas on ikka oma, olgu neil hotellidel tärne palju tahes. Kerge külmkappi astumise tunne oli kui sõitma minnes näitas 5 soojakraadi. Naabrimees Schultz kiitis siis ilma heaks, kuid ma pidasin seda tagantjärele ekslikult peeneks huumoriks. Järgmistel päevadel mõistsin naabri juttu. -4 kraadi lõikas halastamatult ja ainult tänu heale riietusele sain oma käärud keerutatud. Trennid tegin ilma hinnalanduseta ära ja üks õhtu mõtlesingi end paari klaasi veiniga premeerida. Beaujoulais`lt punn naks maha ja hoolimata halvast maitsest tegin poolteist klaasi tümaks. Karistus järgnes umbes 6 tundi hiljem, kui ärkasin selle peale, et kõhus keeras ja wc-sse kiire hakkas. Seedimine läks korrast, aga vähemalt sain õppetunni, et frenchmani võib usaldada küll, kui ta sulle ütleb, et üle aasta vanust Beaujoulais`d ära joo. Täna esimene trenn Qatariski tehtud. Tuuline ja sile sõit tuleb, kuid loodetavasti saan ilma liigse rabelemiseta lõpuni ja vormi paremaks. Omaanis vaja juba tõusudel tõsist sporti teha ja suuri poisse võidule vedada.

Reede 17. detsember, 2010

Esimest korda õnnestub sissekanne oma pühasse internetiblogisse teha Pürenee poolsaarelt. Minu asukoht: Hispaania Kuningriik, Valencia maakond, Denia linn -kuigi, täpsem oleks vist öelda linna asemel "tohutu kinnisvaraküla". Tulin siia otsima sobivamaid treeningtingimusi, kui seda pakub hetkel Saint Etienne. Ilmad ongi täiesti mõnusalt talvised -külmal päeval 9-10c ning soojematel kuni 18c. Eestlasele võib see tunduda ehk tõusiklikult, aga minu, kui soojalembelise tegelase jaoks, võiks alati rohkem neid plusskraade olla. Eriti veel kui kurk kraabib ja olemine räbal külmetuse tõttu. Imelik tõbi on kallal, harilikult saan sellistest kergetest krõbinatest lihtsalt jagu, kuid nüüd juba üle nädala korisen nagu kolletunud vuntsiga suitsumees. Päris ära trenne ei raatsi jätta, peaks siis mõned päevad võibolla hoopis sigaretist loobuma. Antud regioon siin on tihedalt rattureid täis praegu, hulk klubisid teevad oma esimest laagrit, ning iga trenn olen kohanud ka väiksemaid punte proffe omaette sõitmas. Siiani olen trennis üksi veerenud, kulgen oma tempos. Enamasti keerutan jalgu rahulikult, kuid teinekord leian ennast tõusudel liiga kõrge intensiivsusega punnitamas. Rattale pandi peale ka SRM (võimsuse mõõtja). Päris lahe vigur millest meeletult infot jookseb sõitjale jooksvalt ekraanile ette. Puudust tunnen ainult kütusenäidikust, sest täna 5h trenni lõpus olin küll aurude peal liikumas. Varustust pole kätte veel saanud, vaid ratas ja nipet-näpet riidekaltsu. Trenni teen Eesti koondise riietes, termokal sain kukkudes küll käise kriibitud, kuid kehval ajal katab keha ära. Nipliga saadud paar kriimu ja haava ei näita ka olulisi paranemise märke, imelik lugu minuga seekord. Treeningud vähemalt sujuvad nind sõõgiisu on hea. Õiged mehed ütlevad: "panna on vaja." Panengi.

Kolmapäev 17. november, 2010

Hooaeg läbi ja MM ammu seljataga. Ei läinud hästi, tegin sellest omad järeldused, saadud kogemuse panen enda piiritusse ebaõnnestumiste varasalve. Õpetuseks endale ja järeltulevatale põlvedele. Austraaliast tulles kukkusin kohe puhkama, mitte pudelisse, nagu võiks ehk arvata. Oktoobris päris spordivaba nädalat ei tulnud, vähemalt 3-4 korda liigutasin ennast kindlasti. Praegu proovin taasluua sidet enda ja maanteka vahel. Müstilisel kombel on viimase 7-8 trenni jooksul julgelt iga teine sõit kumm purunenud. Täna peitis lombi all ennast kaval löökauk. Kurvi sisse painutades purustas ta hetkega mõlemad rehvid ja juhitamatu ratas lendas koos pahaaimamatu ohvriga kraavi. Jalad sain märjaks, naersin oma imelist lollust ja häälestusin algavatele remonttöödele. Tagumise rehvi vahetasin ära, esimene, tühi rehv, kolises järgmised 15 km ja tõi pähe mõtted ajast mil päriselt tõllaga sõideti. Pärnu ümber tiirutades tundus, et novembri keskel jäädakse talveunne või lihtsalt lõpetatakse teistega arvestamine. Näiteks keeras mingi tädike tuimalt kõrvalteelt maanteele ja muidugi otse minule külje peale. Olin oma juhitamatu rattakolakaga rööbaste tõttu niigi päris hädas. Tal oli küll vinge ja ilus džiip, kuid mis siis? Mul on vinge ja ilus elu.

Kolmapäev 25. august, 2010

Otsustasin osaleda MM-il Melbourne`s. Sõidan ilmselt nii eraldistarti kui ka grupisõitu. Ettevalmistus saab olema eraldistardipõhine. Prantsusmaal on tulemas küll veel mõned väikesed eraldistardist sõidud, kuid ilmselt õnnestub trenni teha ka derny tuules, et jalad korralikult jälle ringi käima saada. Pea iga hooaeg tunnen, et aasta lõpupoole kadents järjest aeglustub. Minu puhul on eraldistardis määrava tähtsusega just kiired vändapöörded. Pean oma treeningute planeerimisega tegelikult päris ettevaatlik olema, kuna kavas on mõned ööd telgis istuda ja keha punavereliblesid tootma ergutada. Varustuse osas on mul täielik stagnatsioon. Sõidan sama rattaga millega Ag-aastatelgi. Ilmselt tegu veel BH 2007 aasta mudeliga. Püüan positsiooni paremaks saada, tellisin juba ka uue lenksu, et asend veelgi aerodünaamilisemaks lihvida. Kuna paindun nagu liigendnuga ei tohiks ülakeha allapoole viimine ebamugavusi osutada. Uue asendi võimaliku võimsuse kao peaks kompenseerima väiksem tuuletakistus, mis tegelikult kiirustel 45+ on primaarne. Oskaks matemaatikat võiks treki peal teste teha ja kõik välja arvutada. Spetssadula pean ka kiiresti leidma, et praegune kõva ja kitsas sadulaots minule sõidu ajal kurja ei teeks.

Esmaspäev 2. august, 2010

Teie seal Eestis saite juulis hakkama kuuma- mina oma isikliku võituderekordiga. Tulemusi on tulnud naljakal kombel uksest ja aknast. (Tipp)spordis loeb võit, öeldagu mis tahes. Seega jätan poodiumikohad lugemata ja arvestan nelja võitu. Kolm esimest eriti magusad ellidivõidud ja tõesti iga hinna eest kättevõideldud, viimane, 4-s tuli eile rohkem tööõnnetusena. Esimest korda sõitsin sellist võistlust (1.2.3). Olen neid meelega vältinud, aga kuna augustis korralikke eliidisõite ei ole, tuleb jalg külakatega soojas hoida. Miks ma neid sõite ei salli, on eelkõige see, et osalejate tase on väga ebaühtlane. 2. ja 3. kati sõitjad võivad olla vanuse poolest mõnele võistlejale isa eest. Mõnikord ongi isad-pojad koos joonel. Ei julge nendega seal vänderdada, tuleb kohe alguses esimene selektsioon ära teha, et tasakaaluhoidjad koordinaatoritest eraldada. Üks hea asi nendel rallidel muidugi on, auhinnarahad ja mäekate-vahekate preemiad antakse sulas kätte. Eile läksingi eurosid jahtima, ütlesin enne sõitu ka tiimikaaslastele, et minul seda võitu vaja pole ja võtan preemiaid. Poolel maal hakkasin nalja viluks tõusul hullama, selja taha kedagi ei jäänud. Kruttisin oma tempoga mäekate nimel edasi, aga kui 10 km enne lõppu autost jälitajatega vaheks 2.40 öeldi, aimasin, et päev on rikutud. Võit tuleb. Päris nii libedalt ma siiski jooneni ei jõudnud. 5km enne finisit tundsin, et nüüd on paak tühi. Jalad olid täiesti tühjad, silmaga vaadates oli näha, et need äbarikud rootsud mu all olid veest ja energiast kuivaks pigistatud. Pilt hakkas värisema, surin tuli sisse. Hüpoglükeemia, vana sõber, tuli jälle mind nahutama. Laugel ülesmäge finisil, millest muidu 30km/h üles sõitsin, inisesin nüüd 15-ga. Eest väike ja taga 25. Jõudnud endalegi üllatuseks ratta seljas päästva jooneni, roomasin autoni, istusin murule ja lasin 2 pudelit vett ja neli pisikest coca purki kulinal kõrri. Kuuldes, et naabrimees Schultz oli 2. kohe minu järel, tundsin end kaabakana. Temale oleks seda võitu vaja olnud. Viimaste kilomeetritega hävisin talle kaks minutit. Igatahes oma hävingu põhjuseid ma tean. Eelmisel päeval käisin mägedes turnimas, trenn läks plaanitust pikemaks ja süüa kaasas ei olnud. Õhtul polnud lihtsalt isu, et ennast süsivesikutest kurguni täis laadida, ning kuna hommikul võistluspaika sõitsin 30km rattaga, olidki kõik komponendid haamriks olemas.

Neljapäev 15. juuli, 2010

Hetkel tervitan teid, vaprad lugejad, kes te veel kuumusest sulanud pole, juba Prantsusmaalt. Mai lõpust kuni juuni viimaste päevadeni viibisin Eestis, kuid vaatamata ilusatele ja meeldejäävatele kodus veedetud päevadele tuli pöörduda tagasi hubassesse Prantsusmaa sotsiaalkorterisse. Pisike reis, mille kavasse suutsin ootamatult lisada Riias tekitatud ahelavarii, kestis pea 30 tundi. Üldiselt mulle meeldib autoga neid pikki otsi sõita, ning kuigi eriliseks maasikas teekonnal peetakse Poolat, ei ole mul selle maa teedele suurt midagi ette heita. Möödumistel peab hoolega pedaale sõtkuma, kuid selles tegevuses olen ma ju pikkade kogemustega asjatundja. Väsinud ja higist kleepununa kohale jõudnud, magasin enne koju Saint Etienne`i suundumist öö Maasingu klubi korteris Etupse`is. Elevandiluust ukselingid ja kullaga kaetud segistid nähtud, lasin järgmisel pealelõunal sealt kadedusega varvast. Oma koju jõudsin 1. juulil, võidusõit (Tour de Pays Roannaise) hakkas juba 3.ndal. Kavas kolm päeva, neli etappi. Kõige kehvemaks resultaadiks jäi mul meeskonnasõidus saadud 9. koht. Tegime tiimiga siiski tubli sõidu, ning enne viimast etappi säilitasime minu liidrisärgi 1-sekundilise eduga. Viimasel etapil tundusid asjad kohe käest libisema. Jooksikuid sai ette palju ja üks neist minule ohtlikult lähedal kokkuvõttearvestuses. Kolleegid kühveldasid kuis jaksasid aga vahe ei tahtnud väheneda. Siinkohal tänangi Etupse`i meest Soupe`i ja Navardauskast La Pomme`ist, et nad pundi ette jalgu sirutama tulid vajalikul hetkel. Igatahes lõputõusu all oli selge, et kokkuvõtte vormistamine jääb mul enda kanda, ning kedagi tugevat ära ei või lasta. Istusingi kõige ohtlikuma mägironija tuules ja 100m enne joont panin temast igaks juhuks mööda, et riskivabalt kokkuvõte endale jätta. Tuur läks korda, klubi oli tehtuga rahul, mina enda sõidust üllatunud. Klubi viimane tuurivõit ulatus aastasse 2005, mil Mandri, siledal kasvaud mehena, selsamal raskel sõidul prantsuse amatööride paremikku häbistas. Möödunud nädalal sõitsin karikat, võtsin keerulistest oludest parima, sain küll kahelt selgelt sprinterlike omadustega tüübilt pähe, kuid 3. koht pakkus mõningast rahulolu ja on kinnitus minu regulaarsusele. Olud on siin eriliselt head, teid on palju ja avastamist mägedes jätkub veel pikalt. Päike sulatas mul autosse jäänud kummikommid üheks suureks pehmeks plönniks, aga idaeurooplane sellest ei nurise, talle maitsevad need värvilised karukesed nagunii ühtemoodi.

Teisipäev 8. juuni, 2010

Klatin kõigepealt vanad võlad ära. Juba kaks kuud veeren põhjaliku kaalulangetamisprogrammi läbinud maanterattaga, kuid siiani pole võrdlust uus vs vana kirja pannud. Numbrites väljendatuna kaotas sõber CKT 1.34 kg, jätsin 200g varusse, sest aastatagune isiklik kogemus näitas, et haiglaselt kerged asjad kõlbavad parimal juhul ehk vaadata, kuid on kasutud. Ei liikunud ma kuskile poole, vaatamata faktile, et vastu päikest kergelt juba läbi paistsin. Niisiis, pange see teadmine kõrva taha ja ärge järgi proovige.

Otsustasin üsna viimasel hetkel ECW sõitudel osaleda, kuna FR kalender ei pakkunud mulle peale Franche Comte tuuri (21-24 juuni) midagi erutavat. Üks baigisõit oleks ehk ekstreemsusena ülimalt lõbus olnud, kuid heade jalgadega sinna riskima minna olnuks tobedus. Võib-olla tulevikus, kui baik paremini alla püsib, tuleb see Tranvesubienne nimeline horror teoks teha. Kuna eestlastel on rahalugemine hästi käpas, (eriti veel praegusel ajal) siis leian, et pean pisikese selgitustöö tegema. Kindlasti mõni terav silm registreeris, et Kangert sai Tartu GP-l auhinnarahaks 3300 eurot. Enne eurot arveldame veel kroonides - seega umbes 50 000 kohalikku. Kena päevateenistus, eks. Aga, et keegi minult raha lunima ei tuleks, selgitan pisut, kuidas rattaspordis asjad tegelikult käivad või käia võiksid. Kirjutamata reegel on, et raha jagatakse tiimi vahel võrdselt. Teinekord jäetakse välja katkestajad ja statistikud, kel võidusõidus osaleja roll. Kuna seekord oli meil peal ka U23 koondis, jagame raha ka nende parimatega. Kahe päeva jooksul saadud auhinnarahad kogusime kokku ja jagasime sõitjate arvuga. Niisiis ühe päeva hinnaks tuli minu arvutuse kohaselt 176 eurot ning terve nädalavahetus tõi sisse 352 raha. Kõigi auhinnarahade pealt maksime tulumaksu ning veel mingi salapärase 9% mis kuskile ratturite musta ühiskassasse liigub. See jagamine võib mõnele tunduda ülekohtusena, kuid minu meelest just viimastel aastatel räägitakse meil Eestis mingist imepärasest elukast nimega Solidaarsus.

Neljapäev 6. mai, 2010

Võistlustel ma pikemalt ei peatu, räägin lühidalt mida ja millal sõitsin.

10 aprill - Tour du Charolaise. Päev otsa ees, lõpp finisi peale, koht 7. Suutsin edestada sprindis viite konkurenti. Päev kordaläinud. Parima grämparina teenisin sümboolse tseki. Saab juustu osta.

17 aprill - Dun le Palestel. Päev otsa ees, lõpus kolmekesi finisis. Ei suutnud konkurente edestada. Koht 3. ehk siis viimane.

18. aprill - Coupe Rhone Alpes Die. Baigisõit, 20m stardist keerasin ennast üle lenksu lahkete konkurentide kaasabil. Terve sõit jälitasin esimesi, paraku edutult. Koht 8.

23-25 aprill - Tour de Saone et Loire. Liikusin kenasti. Esimesel etapil ründasin 1,7km enne lõppu, edutult loomulikult. Ülejäänud etappidel suutsin oma rünnakud enam-vähem adekvaatselt realiseerida. Eraldis 2. koht, viimane etapp võitsin. Peale sõitu lugesin netist Creusot tiimi spordidirektori kommentaari viimase etapi kohta. Ütles kohe koledasti minu kohta: " car on avait comme l'impression de se battre contre une machine"

1. mai - Prix Muguet. Pr. karikas eraldistart. Jalad võistluspäeval head. Rada oli pisut liiga kiire vaatamata lühikestele tõusukestele. Koht 2.

2. mai - Coupe Rhone Alpes Seyssuel. Baigisõit. Panin paksu alussärgi kartes vihma, tegelikkuses sulasin juba esimesel ringil poole väiksemaks oma riietes. Sõit mudas ja mitme jooksukatõusuga. Lidusin päris väledalt, sest finisisse jõudis 2. koha omanik vist 4 minutit hiljem.

Pühapäeval Pr. karikas baigis. Pidi olema väga tehniline ja ohtlik rada. Tundub magus!

Reede 16. aprill, 2010

Leidsin põhjuse rääkida lähemalt oma töövahendist ehk jalgrattast. Meeskonna poolt on igale sõitjale hooajaks kasutada üks CKT 258 raamiga ratas. Varustatud on sõiduk Campagnole Athena 11 käigulise grupiga. Isklik eelistus on mul Shimano, kuid olles Campaga sõitnud viimased 4 aastat, kiidan ta igati heaks. Võistlemiseks jääb küll Athena käiguvahetusel täpsust ja kiirust napiks, võimaluse korral soovitan valida Chorus või kombineerida Athenat vastavalt võimalusele kõrgema klassi osadega. Lenksupikendus, lenks ja sadulapost on originaalis samuti CKT kirjadega, kuid nende tegelik päritolu on lahendamata müsteerium. Välja näevad edevad ja karboniimitatsiooni ega värviga koonerdatud ei ole. Trennis kasutan Mavic Open Pro jookse, milledele minu meelest on raske vastast leida. Kolmandat aastat ei taha mingeid komplektjookse trennis alla panna, madala pöiaga Open Pro sobib mulle ideaalselt. Korraliku rummuga varustatult veerevad täitsa kenasti ning hindan väga nende sõidumugavust, klassikalist kodaraasetust, tugevust ja robustsust. Eelistan neid iga kell mingitele karbon või muidu edevatele jooksudele. Lihtsuses peitub võlu. Ma ei ole kunagi väga tähelepanu oma ratta osadele pööranud, ju on õnnestunud kogu aeg piisavalt korralikke sõiduvahendeid kasutada. Seegi aasta ei ole ratta omadustele väga ette heita aga ajasin oma Taiwani kaunitari siiski kaalule. Tuleb tunnistada, et ma petite cherie on selgelt kaalukate killast. Mina suudan ennast vormis hoida, tuleb "chochoul" ka end trimmi ajada. 8,34 kg on liig, igapäevaselt on selle korpulentse preiliga väsitav. Lugesin hiljuti raamatut "Otsija lugu" millest jäi mulje, et veel eelmise sajandi alguses olid kogukamad daamid kõrges hinnas. Umbkaudne tsitaat raamatust: "Lugesin, et oled juurde võtnud, see on hää!" Ratta puhul ei ole ülekaal mitte kohe hää. Igatahes mina asusin tööle, vahetusse läksid või lähevad:

  • sadul Fizik Arione (263g) --> Fizik Arione Cx Carbon Braided (saabuv)
  • sadulapost CKT (258g) --> Ritchey Superlogic Carbon (184g)
  • lenksupikendus CKT --> BBB Carbonforce
  • lenks noname (306g) --> Ritchey Superlogic Evolution Carbon (194g)
  • jooksud Mavic OpenPro põiaga --> Cosmic Carbone Ultimate
  • pidurid Campagnolo Athena --> KCNC CB1 (saabuv)
  • pudelikorvid Tacx --> lahtine veel, midagi 20g ringi tükk

Vaja on jõuda vähemalt Uci ametliku limiidi - 6,8kg juurde. Ilmselt viin kõik need pisikesed muudatused ja massimõrva rahakotis ka täide. Eesmärk on teha omale tasemel tööriist, mitte pelgalt vilede ja tuledega jõulukuusk. Jooksude näol veerevat massi vähendades peaks dieedi efekt olema märgatav.

Kolmapäev 14. aprill, 2010

Vahepeal on võidu sõidetud, treenitud, vana hea prantsuse kombe kohaselt protestimas käidud (vereimejate -kapitalistide- vastu loomulikult) köögis kulinaarseid eksperimente läbi viidud ja palju muudki tehtud. Sportinud olen tempos, mida ma veel aasta alguses ei oleks endalt oodanud. Eelmisel nädalal (2-5 aprill) tegin nelja päeva jooksul viis starti. Panin omale isikliku velotuuri kokku, kuna meeskonna kalendris mitmepäevasõite napib. Nimetagem seda Tour de Fous`ks minu poolest. Kava nägi ette reedel ja laupäeval peetud kolmest sõidust koosnevat Prantsuse karikaetappi maanteel, pühapäevast Rhone-Alpes karikasõitu baigis ning esmaspäevast Vougy ühepäevasõitu. Eeldasin, et saab raske olema, aga, et ma teisipäeval lausa poolsurnud olen, ei osanud oodata. Ilmselt sai otsustavaks kõigi sõitude väga kõrge intensiivsus. Maanteekarikal tuli võidelda vana vihavaenlase küljetuule ja vihmaga. Osalt oma napi kehalise võimsuse ja massi, teisalt kehva treenituse tõttu tuli tunnistada taaskord tuule ja vastaste paremust. Ei jäänud ma võidu peale sõitvasse punti ühelgi etapil. Vaid eraldis liikusin enam-vähem arvestataval kiirusel. Baigis olin samuti päris küpse, eelmisel õhtul olin rongiga jõudnud koju peale keskööd. Rada oli meelepärane, lookledes mööda Rhonei jõe kaldaid veiniistanduste vahel. Lõpetasin sõidu teisena, ootasin paremat aga lihtsalt ei olnud värskust, mis baigisõidus nii vajalik. Teise koha pettumuse kompenseerisid mõned väärt pudelid 2004 St Josephi. Kui keegi hea inimene külla tahab tulla, siis teadku, mul on üks mõnus magnum-mõõtu pudel jahedas ootamas. Vougyl osalesin juba kolmandat korda, ning vaatamata sellele, et tean täpselt kuidas seal sõitma peab, ei suutnud ma oma paari aasta tagust võitu korrata. Tuur läbitud, puhkasin paar päeva. Laupäeval sõitsin Tour de Charolais`d ning tundsin esimest korda, et midagi hakkab jalga tulema. Seni on see "midagi" olnud piimhape aga nüüd lõpuks... no vaatame vaatame. Aeg annab kinnitust.

Esmaspäev 15. märts, 2010

Que du plaisir! Ammu pole saanud nii 6elda. Viimasel nädalavahetusel tegin krossiratta roolis oma esimese stardi Prantsusmaa pinnal. Tegu oli hooaja esimese ametliku suurema võistlusega, asukohaks Lõuna-Prantsusmaal asuv pisike linn Cassis. Meie mõistes oli formaadiks maraton, sõit peeti ühel pikal 55km ringil, ning start anti kogu mitmesaja-pealisele v6istlejate grupile korraga. Startisin rahulikult teisest grupist koos igat masti harrastajate ja muidu lõbusate karvajalgadega. Kuna terve eelneva nädala olid mul jalad olnud kehvad ja üldine olemine parajalt vedel, ei hakanud ettepoole trügimisega vaeva nägema. Pauk käinud, tuli kohe v6tta üks paras tõusunukk, õnneks sisaldas see lühikest asfaldilõiku, ning sain oma maanteel omandatud oskused kasutusele võtta ja vaevata etteotsa järgi spurtida. Peagi läks trass lõbusamaks, tuli ronida ja laskuda tehnilisi singleid pidi. Tagasihoidliku poisina lasin alguses hulga konkurente endast mööda, kuna ei tahtnud neid marru või naerukampidesse oma puuduliku laskumistehnikaga ajada. Poolel maal muidugi taipasin, et võin neil sabas istuda küll, laskumistel kaotatu hammustan tõusul nagunii tagasi. Iga laskumise järel panin niimoodi tegutsedes portsu energiat muidugi huugama aga mis parata. Enamuse sõidust istusingi teistel sabas, enda kohast ja läbitud distantsist ei olnud õrna aimugi, kujutasin ennast 15-20 koha ligi ja üllatusin nähes silti, mis tähistas viimast 10 kilomeetrit. Olin sinnamaani ökonoomitanud, sest kartsin ennast liiga vara tühjaks sõita. Panin siis pisut gaasi juurde ning jätsin 2 kompanjoni selja taha omavahel arveid klaarima. Finisijoonel, kus võistluse kommentaator kohti luges, üllatusin tõsiselt, kui kohalik jutu-madis teatas, et 5-ndana kohale jõudsin. Sõidu pani kinni Miguel Martinez, mees, kes üle mitme aasta paistab taas väga heas vormis olema. Tegu siis minu kunagise tiimikaaslase Yannicku olümpiavõitjast vennaga, kel erinevaid tiitled kokku võidetud aukartustärataval hulgal. Oma sõitu lõpetades olin päris värske ja võisin hingeldamata vastata nina alla torgatud mikrofoni küsimuse peale "Mida sa tegid eelmisel kahel aastal?" "Pas grand chose"

Esmaspäev 22. veebruar, 2010

Märkasin täna päeval silmanurgast, et semu sultsipoiss täiendas oma blogi. Sultsipoiss on muidugi peaaegu et eluaegne tiimikaaslane Silver Schultz. Mul ei ole veel mahti olnud üle lugeda, millest kolleeg täpsemalt pajatas, ilmselt muljetas möödunud nädalavahetusest. Mis siis ikka, teeme topelt! Nädalapäevad olime klubiga laagris, elasime mõnusas maakividest laotud majakeses. Kütmine käis läbi suure kamina, milles nädala jooksul kordagi leek ei kustunud. Nagu oma enda igavene tuli. Söögitegemise ja igapäevase olme eest hoolitsesid treenerid-sõitjad ise. Meie rahulikku kulgemist ei häirinud tele-, interneti- ega mobiililevi. Laager nagu muiste. Treenid-puhkad-sööd-suhtled kaaslastega. Minule, lihtsale külapoisile, selline maaidüll sobib. Paaril õhtul projitseeriti seinale filme, ning tehti ettekandeid erinevate treeningmetoodikate kohta -kokkuvõtvalt siis näidati värvilisi graafikuid, nagu neid prantslastele ikka meeldib koostada. Sporti tegime, ja usun, et hästi tegime. Kahju, et kõigist tiimikaaslastest selget pilti ei saanud, kolmel sõitjal olid põlved haiged ja mõni oli lihtsalt liiga jäme, et mingit aimu nende tegeliku talendi kohta saada. Sisu on noortes kindlasti, vaja neid vähe suunata ja palju treenida. Laupäevane sõit kinnitas veelkord, et Silver on füüsiliselt uuel tasemel, ning hakkab see aasta korralikke sõite tegema. Võistlustel tegime mõlemad sõitu ning võimaluse korral käisime atrõõvidega kaasas. See, et tulemust ei tulnud, pole näitaja, näiteks 2007 olin esimesed stardid täielikult statisti rollis. Esimeste kohtade eest võislesid ettearvatult lõunas astsevate klubide sõitjad. Enda klubikaaslaste panus jäi seekord tagasihoidlikuks. Laager oli meil kõigil värskelt jalas -kellel vähem, kellel rohkem. Mina olen täna igatahes korralik kapsas, vaja sellel nädalal oma vana väsinud keha puhata ja küll ta tulema hakkab.

Reede 5. veebruar, 2010

Millest alustada? Paar päeva tagasi lugesin lühikest usutlust, mille andsin klubi presentatsioonil ühele prantsuse rattaportaalile. Tavaliselt väldin endast kirjutatut, aga seekord murdusin, kuna küsija tundus minule tundmatu droogi mõju alla olevat ja moodustas kentsakaid lauseid. Pealkiri "Repart a zero" ei jätnud palju fantaasiat ka minu tänase seisundi kohta -zero ehk null. Ilmselt annavad esimesed võistlused täpse pildi olukorrast. Treeninud olen varasemast erinevalt, rohkem puhkepäevi endale lubanud ning treeninguid arukamalt üles ehitanud. Tuleb teha vähema ajaga rohkem ja kvaliteetsemalt. Püüan mitte pelgalt tunde lugeda ja tuimalt kilomeetreid koguda, vaid töötada eesmärgipäraselt. Eesmärk on lihtne -tunda lõbu rattasõidust. Paganama sportlashing klassifitseerib lõbuks ka head tulemused ja võidud, seega tuleb pingutada. Aasta lõpul liitusin St Etienni amatöörklubiga, ilmselt rattasõbrad teavad niigi millega tegu. Tingimusi ei esitanud, vaid üks tagasihoidlik palve oli - luba osaleda kuus ühel-kahel baigisõidul. Juhtkond aktsepteeris minu soovi saada muda ja liiva, soppa ja tolmu ning eeldatavasti sõidangi kohaliku online-rattapoe tiimi eest mõned maratonid ja xc formaadis üritused. Vaid mõttest baigiga metsavahel vuhistamisest põlen nagu elevil poisike. Loodan, et põlemisel eraldub piisav kogus energiat, mida nauditavaks tulemuseks muundada annab.

Pühapäev 16. august, 2009

Juuli algusest olen tagasi Prantsusmaal. Seitse Eestis veedetud-viidetud-raisatud kuud seljataga, mõnevõrra lootusrikkamalt, aga siiski täis kahtlusi, otsustasin lõpuks alustada hooaega. Poolikut hooaega, millesarnast ma ei taha enam näha ja tunda. Liiga palju aega on kulunud jamadega maadlemiseks, valus on arvutada, et esimestest põlvevaludest 2007 talvel on möödas peagi kaks!? aastat. Kaks aastat kestab ka minu leping klubiga, aga kui palju ma sellest ajast tegelikult olen oma tööd teinud? Võiks ju oletada, et hooaeg kestab veebruarist oktoobri keskpaigani aga minu tõde selgub alles treeningpäevikut sirvides. Ja hoppaa - 2008 mai, juuni (juulis võistlusi pole) august ja september olid ainukesed kuud, kus sain võidu sõita. 4-kuuline kärjäär seega. 2009 aastast seisab siiani kontol 1 võistlus - hiljutine Poola tuur. Nüüd pean Lombardiani välja pingutama, ehk õnnestub konkurente värskusega üllatada. Pöörata oma kevadine vähene treenitus ja pikk võistluspaus enda kasuks. Piltlikult öeldes olen veebruari-märtsi kuus füüsisega, intensiivsust on siiani trennides vajaka jäänud ja võistlustel annab see ka teravalt tunda. Ühel poolt on väga huvitav näha, kui kiiresti ja õnnestunult võiksin heasse vormi saada, tuleb ennast pisut forsseerida, mahtusid vähendada ja teravust otsida. Ratturite lemmikteema, liigse kehakaaluga, probleeme ei ole, hoidsin ennast teadlikult parajas vormis, et võistlema asudes ei oleks esmamure kitsaks jäänud riided ja vaatevälja segama kippuvad põsed.

Homme Eneco tuurile, tunne muidu hea aga nüüd hakkas achilleuse kõõlus valutama. Öeldakse küll et maaslamajat ei lööda, aga minu tervis ei ole ammugi mingi aumees. Pean saama tuuri sõidetud... A+

Teisipäev 16. juuni, 2009

Kas pole imelik, siiani oleme pidanud talvised ja kevadised laagrid tegema lääne euroopas, kuid järjest enam tundub, et tuleb ka suvel soojemat kliimat välismaalt jahtima hakata. Iga päev on selline tuul, et lagedal küljekaga on ratas 45kraadise nurga all, vastutuule lõikudel (minu kandis võivad need lõigud olla kuni 50km pikad) ei ole samuti lootust pead lenksu alt välja tõsta ja selga sirutada. Hoog lihtsalt langeks hoobilt nulli. Praeguse külmaga kaob treeningul kogu napp jõud ja energia kuskile põhjatusse pimedasse mutiauku. Peab raudmees olema, et sellistes tingimustes väärt areng saavutada ja energiaauke tegev mutt kinni püüda.

Pühapäev 7. juuni, 2009

Kisub ikka metsa...

ei-ei, ärge saage valesti aru, mitte minul ei vea viltu, vaid keerasin ratta lenksu metsa poole ja... nautisin seda. Vabatahtlikkuse alusel ma just baigi selga ei istunud, pigem tingis seda maanteeratta sadulaklambri purunemine. Otsisin oma vana, mind juba igas mõttes hästi teeninud baigi välja, lõin kummid tossu täis, sorts õli ketile ja kobisin sadulasse. Laskmata ennast amordi vahelt nirisevast sokolaadikarva õlist häirida asusin trenni kallale. Esimesed sõidukorrad taasavastasin varemalt talviti trennis sõidetud kruusateid ja nende ääres elavaid koeri, kes, tuleb tunnistada, on väledamad kui varem. Või on viga minus? Nädalataguse soojalaine ajal oli baigiga küll hea, kuid tõeliselt lõbusaks läks asi vihmas ja mudas. Kõrvuni sopasena ja lompide vahel laveerides tunned, kuidas kehas ringi sebivad endorfiinid panevad unustama ebamugava asendi ratta seljas ja kasvõi khm-khm põlvevalu. Ütlen seda rohkem nii hüpoteetiliselt, sest praegu sõites eriti mingit valu pole, tundlik vaid. Täna täitsin oma kodanikukohust, sporti ei teinud -külmaga olen mingi viiruse külge haakinud ja üldine olemine tõbine.

Pühapäev 26. aprill, 2009

Neljapäev 22. jaanuar, 2009

Eelmine kord tegin pikalt, segaselt ja ilmselegelt dramatiseerisin olukorda üle. Proovin lühidalt: probleem on, otsime ja leiame lahenduse, rattasõitu veel kindlasti ei lõpeta. Vähemalt mitte kauemaks kui mõneks kuuks mis võib vajalik olla ravi jaoks. Pisivead aga mootor on hea!

Esmaspäev 19. jaanuar, 2009

Kuidas küll igasugune sitt (vabandust) nii lihtsalt minu ümber oskab mätsida. Kaks nädalat tagasi olin veel üsna heas meeleolus, sain värskelt põlvedesse järjekordsed Durolane`i süstid, mis pidanuks kindlustama valutud põlved vähemalt kolmeks kuuks. Tegelikkuses jõudsin vaevalt ühe trenni Prantsusmaal teha kui need painavad liigesed jälle vigurdama hakkasid. Durolane`i effekt jäi olemata seekord. Ei olnud üllatav, ma ei uskunud enne ega pärast artroskoopiat ,et mured on seljataga ja võin oma soove ja võimeid täielikult realiseerima hakata. Tahtsin oma esimese suurtuurini vähemalt ära kesta , jõuda sinna parimas konditsioonis mis antud tingimustes võimalik.

See vist ongi ebaõnn. Näen trennis kasvõi mingit vanameest kes jookseb lühikeste pükstega 0-kraadise temperatuuri juures, seevastu mina: kolm paari pikki pükse, samapalju pluuse peal, kõige otsa veel tuulekindel jope. Ja paradoksaalsel kombel on põlved haiged teadagi kellel -ikka sellel 21-aastasel.

Ausalt, ma ei ole natuurilt pessimist, realist olen. Mõtlen alati mis ja kuidas on võimalik. Ennustan: ümmarguselt 60% on järgmisel aastal jätkamise tõenäosuse protsent. Fakt on see, et tiim ei hakka hoidma meest, kes ei saa võistelda. Täna ma ei saa treenidagi, viimati sõitsin hambad ristis 10km, demi-tour ja koju tagasi. Mina oma koha pärast Ag2r-is ei muretse liialt, kui tahan jätkata, leian, et saan seda teha kasvõi mõnes teises meeskonnas. Tiimijuhtidel ei tasu arvata, et ma väga pettunud olen, kui ilma lepinguta jään, kapitalism-saad seda, mille oled välja teeninud. Olen tänulik, et nad üleüldse mulle, 19-aastasele idabloki nolgile, koha ässade vahele leidsid.

Mõelge, kui paljudel teist on olnud napilt kahekümnesena võimalus lüüa uks pauguga lahti, toppida taskud täis tiitleid-tuntust-imetlust-raha.

Loetletud saavutusteni mina ei ole jõudnud, aga võiduvõimalus ja auhind on kordi suuremad kui kasiinos ühekäelist bandiiti nuumates. Võimalik on jätta sport mõneks ajaks, lootuses, et paari aasta pärast olen endiselt motiveeritud ning tugevam, tervem, targem ja edukam kui varem. Ilmselgelt tähendaks see nulli juurest alustamist, ehk ka samas lõpetamist. Vahepealse aja pühendaksin arvatavasti enda täiendamisele kõrgkoolis. Õppimine pole mulle kunagi vastumeelne olnud. Isa mul ütleb alati, et minu tugevus on mitmekülgsus. Seega gümnaasiumis käisin (tõe huvides olgu öeldud, et vahelduva eduga küll) samuti mõttega üht-teist tarvilikku kõrvade vahele talletada ning mitte lihtsalt niisama lõputunnistuseni lohistada. Plaan B (vähemalt visioon sellest) peaks alati olemas olema. Ma ei tea kui palju meid, (ratta)spordisõpru on, aga mul on kahju, et ei ole saanud täita oma Plaan A-d ja teile suurepäraste sõitudega vaid ja ainult häid emotsioone pakkuda.. Aga ei, nii lihtsalt ma kindlasti ei loobu, teen kõik, et hooaja lõpus öelda "tead, seal sõidul olin ma ikka nii tugev!" Kui vaja, olen korda saamise nimel valmis kasvõi kolm kuud järjest sööma päikesekuivatatud ussikestest tehtud pulbrit ning veetma poole päevast reie nelipealihaseid venitades.

Reede 2. jaanuar, 2009

Soovin,

et autojuhid ei teeks möödasõite ratturit tähele panemata
et teatud spordialaliitude juhid ei käituks jaanalindudena
et võidud tuleksid ausalt
et varas jääks vargaks ning mustast ei tehtaks valget
et tahtmine ja õnn oleksid võrdelises seoses
et majanduses jääksid arukad tegutsejad jalgadele
et inimesed tunneksid end oma füüsilise kesta sees hästi
et ma trennis head muusikat kuulates veelgi kiiremini sõitma hakkaks
et me annaks vähem katteta lubadusi
et mul oleks õigel hetkel vajalikud sõnad suus
et oleksite tänulikud maksude eest mida te maksate - tähendab, teil on töö!
et meil oleks neli selgelt eristatavat aastaaega

 

Teisipäev 9. detsember, 2008

Hooaeg hakkab pihta täna algava traditsioonilise laagriga Prantsusmaa edelaosas asuvas Temple sur Lot`i spordikeskuses. Eelmised aastad olen alati enne detsembri laagrit saanud piisavalt harjutada, pole pidanud varem null-treeninguga alustama. Üleeile istusin esimest korda üle pik aja ratta selga, sõitsin lühikese ringi ja ainult eest väikese hammakaga. Tõsine hirm oli alguses ratta peale istuda, kartsin tõesti, et põlved on väga valusad ja treenimisest ei tule midagi välja. Õnneks oli hirm asjatu. Tegin oma poolteist tundi ära ja olin rahul, päike paistis, valged tipud ümberringi. Mulle sellest piisas hetkel vähemalt. Ootan veel järgmise nädala ära, siis panen suusad alla ning lähen radadega tutvuma. Suusatamine on peale rattasõitu minu jaoks auväärsel 2. kohal.

Pühapäev 30. november, 2008

Näen ja kuulen rattasõitu isegi seal kus ei tohiks.

All I have is too many questions
Is there something someone forgot to mention to me
But I walk on with out hesitation
To my unknown own destination
With the music like syncopation
And explore my own imagi...nation.

Reede 10. oktoober, 2008

Hooaeg sai ettearvatult "ootamatu" lõpu. Peale viimast sõitu hakkas põlv valutama ning järgmiste päevade jooksul on valu süvenenud. Täpselt sama tunne mis veebruaris hädadega maadeldes. Olen probleemi lõplikku lahendust kaks korda edasi lükanud, ajutiselt lasknud süstid teha ning nende najal järgnevad kolm kuud võidu sõitnud. Rohkem ei taha mingeid süste, olen 21 alles, tuleb leida muu ja lõplik lahendus. Tuju on üsna kehv tegelikult, justkui masin, mille mootor on hea aga rattad pihtad pandud...

Esmaspäev 29. september, 2008

Pisut peale ühe kuu on mööda juba libisenud, rallinud olen üsna tihedalt. Alustuseks Saksamaa siis Poola tuur ning MM. MM-l sõitsin küll ainult eraldistarti, seekord jään grupisõidust kõrvale. Saksa ja Poola tuuri võib kokku võtta sõnaga autopiloot. Mõlemad sõidud pakkusid sarnast stsenaariumi, pikad etapid, tõenäolised grupifinisid, väike atrööv sõidab stardist eest ära. Grupis asi lihtne, ole mees ja keera rooli, vajadusel pidurda kah. Töö teevad ära suured sprinterite meeskonnad ning naljalt kedagi minema enam ei lasta. Saksas õnnestus proloogil valesti sõita ning kohe esimesel etapil asfaldi karedust kontrollida. Ilmad olid ka üsna vahelduvad, huvitaval kombel tegi tugevas vihmasajus ja külmas sõidetud pikim etapp jalad täitsa heaks. Viimase päeva eraldis sain küll soomlaselt pähe kuid enesetunne oli hea! Poola tuurile poleks ise väga kippunud, aga kuna meeskond mu kirja pani, tuli minna. Kohati oli küll tunne, et kuidas keegi üldse tahab seal võistlelda, kui tagantjärele mõeldes pole võistulusel endal viga midagi. Eraldistardi MM läks halvasti, ei ületanud ennast kohe ühestki küljest. Ei suutnud end kannatama sundida, viimane pool distantsist tundus, et sõidan nii aeglaselt, et isegi hingeldama ei aja.

Pühapäev 24. august, 2008

Pigistasin viimased kehas olevad enrgiaraasud kokku ja suunasin nad ajutöösse. Viimane poolteist kuud olen palju sadulas istunud ja vähe diivanil vedelenud. Üllatus üllatus aga vorm pole suurest kühveldamisest paremaks läinud, pigem on lihased valusad ja taastumine kehv. Viimane aeg praegu pidurit vajutada. Üleeile lõppenud Tour de Limousin näitas täpselt kui kehv ma võin teinekord olla. Esimesed kaks etappi olin tõsiselt halb, esiteks ei püsinud toit sees ning jalad olid nagu ülekeedetud makaronid. 15km enne finisit jäin maha tõusul, kus ülejäänud 75 meest (ka sprinterid), suurema vaevata üles lendasid. Ei tea kas olin olümpiast ja Hiina reisist veel nii süsi või oli mul mingi viiruseuss sees. Viimased kaks etapp läksid vähe libedamalt aga minek oli ideaalsest kaugel. Tahtsin vist liiga palju... ja kohe. Lugesin oma puhkepäevad alates märtsi lõpust kokku -15. Sealhulgas ka Eestis tehtud 3-päevane puhkus... Loll pea on kere nuhtlus.

Kolmapäev 16. juuli, 2008

Eile saabusin tagasi oma suvekoju Prantsusmaal. Lyonis lennukilt maha astudes lõi päike viimasel ajal hajali vajunud mõttet selgeks. Eestis olemisest saigi ausalt öeldes villand, liiga kaua toredas väikelinnas viibida ei ole psüühikale hea. Mägedest tundsin puudust. Kõrvetavast päikesest ja huvitavatest teedest samuti. Vihmast ja tuulest enam puudust ei tunne. Füüsiline vorm tundub hea olevat, õnneks kodus treenigreziimi ja toitumisega erilisi probleeme ei olnud. Jääb kahe nädala jooksul teha mõned spetsiifilised treeningud ning üks nelja päevane tuur Belgias. 3-ndal augustil juba pikem reis Hiina poole vaja ette võtta ning juba 9-ndal ässadega joonele. Olümpia suhtes olen üldiselt emotsioonitu nagu ikka. Külm nagu kala.

Neljapäev 3. juuli, 2008

Tuleb tõdeda, et Jassi pea on tugevam kui minu jalad. Nädalavahetusel Eesti meistrivõistlustel näitas ta taaskord kui kõvast puust mees ta on. Sõit kulges juba tuttavat stsenaariumi mööda: peagrupilt sõidab eest kaks väikest jooksikute gruppi mis hiljem ühinevad ning viimaste kilomeetriteni enam-vähem ühisel meelel tööd teevad. Tundsin end terve nädala väsinuna, erandiks ei olnud ka Pühapäev. Siiski andsin teada, et eesmärgiks on vaid särk, heledamat karva medalit sihtima ei hakka. Sõidu kulgu arvestades võib öelda, et väga hea jala korral olnuks võit ehk võimalik kuid hirmus raske. Ei soosi Eesti siledad maastikud just tihti minu tugevamaid külgi. Vähemalt eraldistardi kombinesooni värvid said mulle meelepärasteks muudetud!

Pühapäev 22. juuni, 2008

Olen meelega juba mõnda aega uudistega madalat profiili hoidnud. Tegemist on jagunud piisavalt ning ei tahtnud enne olulisi sõite mingeid veksleid jagama hakata. Laagris istusime nagunii internetita mitu päeva mäe otsas. Enesetunne on viimased nädalad pidevalt tõusujoones olnud kuigi võistlusprogramm üsna tihe. Päris selline "supertunne" et ise ennastki kartma hakkaks veel ei ole. 14-22 juunil kihutasin Sveitsi velotuuril, Protouri kavva kuuluval võidusõidul. 9 päeva pingutamist ilma mingi hinnalalnduseta proloogi või lühikese eraldistardi näol. Päris huvitav oli ässadega, keda harjunud rohkem pildi pealt kui reaalsuses nägema, võidu sõita. Etappide kulgu kirjeldama praegu ei jõua hakata, kokkuvõttes sain 14. koha ja hea kogemuse. Vanus ei ole vabandus, või siis noorus. Tuuri võitis mõneti üllatuslikult 22-aastane Roman Kreuziger.

Teisipäev 3. juuni, 2008

Eelmises sissekandes mainis, et tahaks Taaral ikka sabas ära püsida järgmisel võidusõidul, ja nagu tellitult täpselt nii välja kukkus. Laupäeval sõitsime mõlemad Prantsuse karika etappi, GP de Plumelec, sõit üsna rasketel ringidel ja korraliku koosseisuga. Tundsin ennast alguses peale üsna hästi ning proovisin olla aktiivne, et äraminekuid mitte maha magada. 60km peal nägin, et Taara täpselt minu ees ja ründab, hüppasin koos ühe prantslasega talle kiiresti tuulde ning vahe grupiga oli tehtud. Järgmised 80km sõitsime kolmekesi võrdselt tööd tehes pundi ees, kahjuks vahet suuremaks kui 1.50 ei lastud. 20km enne finisit tuli 14 meest tagant järgi ning edasine oli juba tõsine pingutamine, et nendest mitte maha jääda. Ühtegi tiimikaaslast jooksikute seas mul ei olnud, seega pidin kuni finisini pingutama iga koha nimel. Paraku jalg oli suurest kühvledamisest üsna pehme ja finisispurdis ei olnud minust asja rohkemaks kui 15-ndaks kohaks. Sõit andis pisut kinnitust, et liigun.

Pühapäeval kihutasin Boucles del Aulne`i nimelisel võistlusel, sõit ikka ringidel. Esimesed 2 tundi olin täitsa laip, tiksusin grupi lõpus peamiselt. Olin eilsest pingutusest veel täiesti blokis, süüagi ei tahtnud. Kolmandal tunni algusest, koos vihmasajuga, läks enesetunne heaks. Tõusudel jälgisin Moreaud ja teisi soosikuid. 35km enne joont õnnestus 13 mehega eest ära sõita, eelviimasel ringil jäi meid ette vaid seitse. Proovisin õnne ning ründasin eelviimasel ringil laugel tõusul, paraku tulutult. Oli selge, et võitja selgitame 7-mehe vahel finisis. Viimasesse kurvi läksin 4-ndalt positsioonil, kuna tee oli märg ja tegu üsna järsu ülesmäge tagasipöördega otsustasin seda võtta, nagu eelnevadki korrad, eest väiksega. Kiirendama hakates sain kohe aru, et tegin vea mida võib andeks anda vaid juunioritele. 200-250m enne joont õnnestus vaevaliselt eest suurele vahetada ja napilt enne lõppu möödusin kahest sõitjast kes minust nagu s****st kassist peale kurvi möödunud olid. Paraku 4. koht ja poodiumi imetlemine distantsilt. Kokkuvõttes läks kõik hästi ja tundub, et turbo hakkab mootoris peagi puhuma.

Neljapäev 29. mai, 2008

Esialgu kavas olnud Kataloonia tuuri asemel sõitsin möödunud nädalal hoopis Circuit de Lorraine`il. Võidusõit kestis 5 päeva, enamus etappe sileda profiiliga. Esimesel etapi alguses tundsin ennast hästi, tegin võidusõitu ning käisin äraminekutega kaasas. Paraku peale sajandat kilomeetrit tundsin kuidas energiat napib ja raskeks läheb, õnneks jõudsin lõpuni grupis püsida ja väsinuna finisisse veereda. Arvatasti andis tunda pikk võistluspaus, polnud ju eelnevad 20 päeva võidu sõitnud. Teine etapp möödus passiivselt, pundis istudes. Kolmandast päevast alates oli enesetunne täitsa hea ja iga järgneva päevaga hakkasin ennast paremini tundma. Loodan, et nüüd, kui korralik võistlusprogramm ees, leian kadunud jalad peagi üles. Üleeilne trenn andis pisut kinnitust, et liigun õigel(ülesmäge) teel. Sellel nädalavahetusel kihutan kahte ühepävasõitu Põhja-Prantsusmaal, väga palju lootusi ei hellita aga head jalga loodan kogeda küll (et Taaral ikka sabas püsida).

Reede 9. mai, 2008

Aitab lobast ja hädaldamisest, terve kevad on tulnud hulgi uudiseid kuidas ratturid on pidevalt vigastatud ja vaevlevad probleemides. Kirsiks tordi peal oli ühe tuntud väljaande humoristi arglik väide (või süütu küsimus?) juskui ratturid oleks puupead. Hea huumori austajana võttis minu igatahes muigama. Tähtsama poole -spordi suhtes, olen tõsisemalt meelestatud. Viimane kuu on korralikult harjutatud ning viimase 3 nädala jooksul esimesed stardidki tehtud. Kuigi üsna raske on n.ö nullist tulla ja "panna" on esimesed stardid juba väikest rahuldust pakkunud. Loomulikult, vormist olen veel kaugel ning esikohtadele ei pretendeeri kuid üllataval kombel suutsin esmastel startidel keskmikega sammu pidada. Olukord katastroofiline ei ole kindlasti, vaja mootor õigesti häälde saada ning usutavasti järgmine kuu olen juba sõidumees.

Teisipäev 2. aprill, 2008

Kuna sporditegemisest jääb energiat üle, kirjutan veidi mis vabal ajal silma on jäänud. Täna linnas jalutades astusin poolkogemata bio-toidukaupade marketisse sisse. Tuleb küll öelda, et päris esimest korda sinna ma sinna siiski ei sattunud. Sellised bio-kaupade poed on Prantsusmaal pea ainukesed kohad kus pudrumaterjali (kaera-, riisi-, mitmeviljahelbed jne.) leida võib. Kuigi teen ise putru väga harva võtsin koti kaerahalvestega ligi, lisaks kotiga natuke levure`i helbeid. Rahvast oli kahe kassa kohta selgelt liiga palju ning maksmiseks pidi 15 minutit rivis ootama, huvitav -kedagi ei paistnud see häirivat. Piilusin, et põhiartiklid mis ostlejate korvi rändasid olid sokolaad, kohv, tee, erinevad teraviljatooted. Mingist öko-ajakirjast hakkas silma tähtis pealkiri "Kuidas mõjutavad globaalsed kliimamuutused meie iluaedasid"... njah..

Pühapäev 30. märts, 2008

Teine nädal Prantsumaal on märkamatult läbi saanud. Soovisin sõitmisega pisut tegeleda, paraku ei toetanud minu otsust, eeskätt selle nädala alguses, ilmataat ning üldine tõbine olek. Paar päeva tuli puki seljas higistada ning naabreid müraga hirmutada ja harjutada. Kolmapäevast alates on päike iga päev nina pilve tagant välja pistnud ja trenni teha täitsa meeldiv. Hirmsasti tahaks mägedesse tõuse minna avastama, kaua ma ikka oru põhja mööda pensionäride gruppide sabas veeren. Siiani hoian end targu tõusudest eemal -liiga koormav põlvedele. Järgmiste päevade jooksul saab selgeks kus ma avastardi teen, loodetavasti mitte enne kui aprilli lõpus. Veebruaris ütlesin, et lähema kuu või kahe jooksul võtab Rein võidu ära, ei eksinud oma ennustusega. Lisada veel Tombaku võit Prantsuse karikal -pole paha, pole paha.

Kolmapäev 14. märts, 2008

Uuringud tehtud, diagnoosid pandud, loodetavasti on hooaja halvim pool selja taga. Ravi seisneb väikeses koormuses ning eriharjutustes. Kõva tabletikuuri all ei pea olema. Tegelen hoolega ujumisega, võib öelda, et ülakeha olen suutnud seega ilusti toonuses hoida. Sõita on võimalik tänu põlvedesse süstitud ravimile -loomulikult, koormused on tagasihoidlikud, profi kohta võiks öelda, et lausa naeruväärsed. Tuleb leppida selle väikese trenniga ning ega ei julgekski koormust tõsta, liiga kaua olen juba vigane olnud. Aitab sellest jamast!

Pühapäev 24. veebruar, 2008

Head vabariigi aastapäeva kõigile! Pikka aega pole olnud tahtmist siia midagi kirjutada, tüütuks läheks see pidev halamine. Esimesed stardid on seljataga, Malaisias toimunud Langkawi velotuuril sai üheksa päeva sporti tehtud. Esimese etapi järel olin üsna kindel, et lõpuni ma seda tuuri põlvejamadega ei suuda sõita aga kannatasin siiski kõik 9 etappi ära. Praegune seis: 10 päeva sadulast maas, ravi ja siis vaatab mis edasi saab.

Teisipäev 29. jaanuar, 2008

Laager möödus väga ilusti, ilmad olid head, hotell viimasepeal, trenni tehti korralikult ning vorm oli täiesti sõidukõlbulik. Täna kukkus meepotti aga väike tõrvatilk. Eile tegime pika treeningu - 6 ja pool tundi ning kõik tundus klappivat, liigselt ära ei väsinud, pauerit jagus. Trenni viimasel tunnil tundsin, et vasak põlv ei ole päris õige kuid ega peale 5-ndat tundi ei saagi ennast eriti värskena tunda. Tänaseks plaanitud trennist tegin vaid 40km rattal, edasi kolisin auto peale, põlv tegi juba sellist valu, et ei tahtnud edasi kangutada. Loodan oma naiivsuses, et paar päeva puhkust teeb olukorra paremaks ja võin treenimist jätkata. Kahju oleks praegu pikemalt mingite jamadega maadelda.

 

Pühapäev 20. jaanuar, 2008

 

Treeningutel olen hea rütmi leidnud, vorm paistab päev-päevalt paremaks minevat. Kehakaal on tänu korralikule toitumisele võistlusvormi lähedal. Homme hommikul läheme klubiga kümneks päevaks Vahemere äärde laagrisse. Laagriprogramm tundub üsnagi "huvitav", loodetavasti midagi hullu siiski ei ole, sest kilomeetreid mul jagub ja kiirus ei tohiks mootorit veel kärssama ajada. Esimese stardinigi on jäänud vähem kui kuu aega. Elukoha probleem leidis ka lõpuks meeldiva lahenduse, veebruari esimestel päevadel saan oma apartmenti kolida. Kohanen uue treeningprogrammiga, mille valmistab mulle ette klubi treener Arturas Kasputis, siiani olen väga rahul. Tegu on eksproffiga ning huvitaval kombel lähevad meie põhimõtted treeningust üsnagi hästi kokku, ehk asi selles, et endise idabloki mehed mõlemad.

Korterijaht
Reede 11. jaanuar, 2008

4. jaanuaril jõudsin tagasi Prantsusmaale, elan Chamberys Rene Mandri pool, kuni endale sobiva apartemendi leian. Viimane nädal olemegi iga päev helistanud ja külastanud ja otsinud. Paraku tulemusteta. Päevad on täielikult sisutatud, hakkab mõnus trenni ja elurutiin peale tulema. Viimased paar trenni oleme koos teiste linnas elavate proffidega sõitnud, pundiga ikka tunduvalt mõnusam kihutada. Enesetunne paistab, et liigub ka järjest paremuse suunas, vormist on muidugi asi valgusaastate kaugusel. 20-nda jaanuarini vurame siin trenni teha, 21 hakkab klubi laager ning 9. veebruaril loodetavasti Malaisia tuur.

Laager läbi ning korraks Eesti
Laupäev 22. detsember, 2007

Igasugu paberimajandust on nii palju, et tekib tahtmine sekretär palgata. Igasugu load, litsentsid, tõendid jne võtavad aega ja energiat, selles suhtes on amatööri elu oluliselt lihtsam. Laager sai oma grande finale eile, täna treenisin juba Chamberys üksinda. Kuna ma seda regiooni ei tunne pidin üsna palju seiklema, õnneks totaalselt ära ei eksinud ja kodutee leidisn täpselt õigel ajal ülesse. Keerutasin 4h täis aga tunne ei olnud kuigi hea, pühade ajal pean kindlasti kergemalt võtma treeningutel. Laagri eelviimasel päeval oli plaanis kirjas 6-tunnine ots, soovi korral oli võimalik varem ära pöörata ja 5h teha. Minu üllatuseks läksid kõik neoprod, peale minu, pikemale otsale. Ei teagi, kas nad on trennihullud või soovisid midagi tõestada. Eestis tahaks hirmsasti suusatada, kui võimalik siis lähengi mõneks päevaks suuskadele kuuma andma. Palun lund!

Temple sur Lot
Reede 14. detsember, 2007

Olen kolmandat päeva oma uue meeskonna Ag2r-La Mondial`ga laagris, täna näiteks veeresime ratastega 4tundi. Trenni tehakse siin oluliselt teisiti, kui ma siiani harjunud olen, tempo on kõrgem ja enamus tõuse võetakse pea täisgaasiga. Vedades üritan mõistlikku tempot hoida ning ise "puid alla" ei viska. Varustusele ja organiseeritusele pole midagi ette heita, kõik toimib ilusti. Täna näiteks käisin klubi psühholoogiga juttu ajamas, arst uuris minust üht-teist ning koostasin treeneriga oma esialgse võistlusprogrammi. Vaba aega väga ei olegi, homme ehk õnnestub juba uue rattaga sõita, loodetavasti mõõdud klapivad ja mingeid probleeme ette ei tule.

Joon alla
Kolmapäev, 24. oktoober, 2007

Uskumatu küll aga olen juba poolteist nädalat puhanud. Ratast pole kordagi puutunud ja ega eriti ei kipugi sõitma. Tunne on endiselt natuke väsinud, justkui polegi 10 päeva puhanud. Loodan, et trenniisu ikka tagasi tuleb õigeks ajaks. Söögiisuga näiteks probleeme ei ole täheldanud :)

Varsti teen ka põhjaliku hooaja kokkuvõtte ära, siis oskab hakata uut aastat juba natuke planeerima. Tulemuste kohapealt läks 2007 ikka üle ootuste hästi. Võimalik, et mu ootused ei olnud lihtsalt väga kõrged peale proobleemset eelmist hooaega. Süües kasvab isu ning kohe kuidagi ei tahaks järgmisel aastal kehvemini esineda, aga...

Aga seisneb selles, et 1. jaanuarist 2008 olen profiklubi Ag2r meeskonna liige. Kõik muutub, võistlused on kõrgetasemelisemad, ning võitude skoorimisest esialgu ainult unistan. Püüan head sõitu teha ja stabiilset arengut edaspidigi näidata. Lõppu veel tarkust: ära vaata eesmärki vaid naudi teed selleni.

MM ja muud ettevõtmised
Teisipäev, 3. oktoober, 2007

Nagu arvata oli, käis kogu tegevus viimasel kahel nädalal peaasjalikult MM´i tähe all. Treenigutele erilist rõhku ei julgenud panna, sest tundsin, et vajan pigem taastavaid kui arenedavaid trenne. Võibki öelda, et valmistusin MM`iks puhates. Natukene väsitav oli ka kohaleminek, Stuttgarti jõudsime peale 8-tunnist autosõitu Reinuga esmaspäeval, 24-nda septembri lõunal. Vaevalt jõdsime ennast hotelli sisse seada ja trenni asutada kui kohale jõudsid dopingukütid, tuli tunnike kallist aega raisata ja mõnisada milliliitrit uriini loovutada. Kuna juba komapäeval oli tulemas eraldistart ja laupäeval grupisõit, nägid treeningud ette vaid kerget veeremist. Eraldis startisin teises grupis, favoriidid startisid viimastena (vähemalt enamus neist). Mingit pinget ma endal ei tundnud ja sain üsna rahulikult oma sõitu teha. Tunne oli täitsa hea, kuigi pulss ei olnud päris sellisel tasemel kui parimas vormis olles. Finisiprotokolli kanti 7. koht, mis vastab üsna täpselt minu tänastele võimetele. Grupisõiduks valisime taktika, kus üks mees, mina või Rein, on aktiivsem ja proovib äraminekukatsetega kaasa minna, ning teine hoiab end lõpu jaoks juhul kui tuleb grupifinis. Taktikaliselt sõit nii ka kulges, Rein tegi järjekordselt superpäeva, paraku ei soosinud trass väikest atrõõvi ning 4 km enne joont püüdis peagrupp jooksikud kinni. Ise istusin pundis, veel 1km enne lõppu olin heal positsioonil ja jalg oli samuti värske ning tunne hea. Ettearvatult ei olnud minust finisis asja ning üle joone veeresin 31.-na. Natuke olin vaid selles, et vaatamata heale jalale ei suutnud ma oma vormi korralikuks tulemuseks vormida. Jah...ehk 10 aasta pärast õnnestub MM paremini.

Üks võit -hea, kaks võitu -veel parem!
Esmaspäev, 17. september, 2007

 

...ehk kuidas neljast saab kuus! 14-16 september sõitsime Tour de Gevaudan`il ROSA meeskonnaga, võistlus koosnes kolmest üsna lühikesest aga raskest etapist. Tase oli hooaja lõpu kohta üsna normaalne kuigi mitmed noored tegijad olid paraku sellisel toredal võidusõidul, kui seda on Tour de l`Aveniril. Huvilistele teadmiseks -tegu on n.ö mini Tour de France`ga, mis sel aastal oli eranditult U23 rahvuskoondistele avatud. Ei hakka siinkohal lahkama miks Eesti koondist välja ei pannud... Ok, tagasi Gevaudan`i juurde. Esimene etapp, pikkust 133 km ja profiililt kõige lihtsam. Otsustavaks saigi etapi alguses olnud 7km pikkune lauge tõus, kus 10 mehega eest ära sõitsin. Äramineku initsiaatoriks olin mina, mõtlesin, et proovin kuidas jalg on ning panin korraks pundi ees gaasi põhja ja kui seljataha vaatasin oli seal 3 meest järgi. Tõusu lõpuks sai meid ette 10 ja kuni finisini muutusi ei toimunud. Kalle kontrollis siis olukorda peagrupis. Etapi lõpetasin 5. kohaga, võitjaga sama ajaga, peagrupp kaotas u. 2 minutit. Teine etapp oli juba oluliselt raskem otsustavaks sai 7km pikkune tõus, mis lõppes 5km enne finisit. Tõusul olin esimestega koos, tundsin ennast hästi ja hoidsin ennast isegi natuke tagasi. Etapi lõpetasin 4. kohaga, (Kalle 7.) võitis jooksikute grupist pääsenu 17sek. eduga. Kolmas, viimane etapp, millele läksin kokkuvõttes teiselt positsioonilt (liidriga sama aeg) sisaldas Montee Jalabert nimelist "killer" tõusu - 3,2 km 12%. Etapp kulges rahulikult, liidri meeskond tegi tööd, ise hoidsin ennast lõpu jaoks. Kallega leppisime päeva alguses kokku, et Jalaberi tõusul paneb tema alguses gaasi põhja, tõmbab liidri "punasesse" ja mina siis üritan rünnata. Nii nägi plaan välja ideaalis. Tõusu all leidsingi end Kalle tagarattas, liider omakorda minu sabas. Kalle pani esimesed pool km tõusust täiega kuni oli minu kord rünnata, kõik läks uskumatult hästi, liider jäi maha ning mina jätkasin tõusu üksi. Tipust oli finisini 15km mis tuli mul üksi pingutada. Sõitsin nii blokis kui võimalik ning suutsin oma edu õnneks lõpuni hoida. Finisisse jõudsin üksi, täpselt nagu mulle meeldib! Ka tuuri kokkuvõttes võtsin esikoha.

 

Tean, et olen tugev
Kolmapäev, 12. september, 2007

 

Viimasel nädalavahetusel tegin kaks võidusõitu taaskord Ag2r särgis. Osalesin Itallias Coppa Placci ja Giro della Romagna ühepäevasõitudel. Esimesel lõpetasin 10. kohaga, teisel 23-ndana. Coppa Placci oli oma profiililt oluliselt raskem, esimese 150km sisse mahtus küll vaid 3-4 tõusukest, kuid viimase 50 km jooksul tuli läbida San Marinos 5 rasket ringi. Enne lõpuringidele jõudmist võtsime korra ka 7km pikkust tõusu, mis sisaldas tõsiselt järsku 18% lõiku. Põhimõtteliselt tehti seal esimene valik ära ja ette jäi 2-3 gruppi, mis hiljem kokku jooksid ja lõpuni enam-vähem koos püsima jäi. Lõpuirngidel olin kogu aeg, heal positsioonil, rünnakuid ise ette ei võtnud (aukartusest?) vaid järgnesin teistele. Viimase ringi lõputõusul umbes kilomeeter enne finisit leidsin ennast üllatuslikult 4ndalt positsioonilt esimesed 3 kohe minu ees vedamas. Ei teagi täpselt, kas kangestusin füüsiliselt või psüühika ei pidanud vastu kuid igatahes 700m enne joont tehti väike kiirendus minust eespool ja läinud nad olidki. Finisijoone ületasin 10.ndana, võitjale kaotust 9 sekundit. Taolise raske sõidu kohta ei ole seda kuigi palju arvestades minu pehmelt öeldes tagasihoidlikke sprinterlikke võimeid finisis. Ise olin oma sõiduga rahul, kohaga eriti mitte... Kuigi vaevalt, et ma oma esitlusega lepingule Ag-ga lähemale jõdsin. Praegu, kus turul on palju kogemustega mehi, keda profiklubid saavad odavalt kätte, tuleb minusugustel sõitjatel oodata enne kui pudrukausi juurde lastakse. Hetkel paistab nii et, tuleb vist aastake veel prantsuse amatööre loputada.

 

Aeg maha
Esmaspäev, 3. september, 2007

 

Vedelen täna juba kolmandat päeva kodus ilma midagi erilist ette võtmata. Ühe päeva juba puhkasin täielikult, kuid muidu ikka sõidan paari tunniseid otsi. Enesetunne on täitsa hea, vaatamata sellele, et ajavahemikul 19-31 august oli mul 11 starti. Kõigepealt amatööride Prantsuse karikaetapp, siis Tour de Limousin, Classic Chateroux ning lõpuks Tour du Poitou-Charentes. Mingeid korralikke tulemusi protokolli järgi küll ei saanud, kuid kogemus igati kasulik ja nüüd tean paremini, mida pean arendama, et ükskord proffide seas tegija olla. Kõige rohkem vajakajäämisi on mul praegu peas ja mõtlemises. Ei suuda lihtsalt olla kogu aeg pundis vajalikul positsioonil, et midagi maha ei magaks. Mulle peab tihti keegi klubikaaslane või treener sõidu ajal raadiosse ütlema, et "mida sa k*rat pundis passid, tule ette!" Ja see aitab... äratab mu ülesse ja tuletab meelde, et sõitu tehakse ikka grupi eesotsas.

 

Tour de Limousin
Laupäev, 25. august, 2007

 

Alles ma seletasin kuidas ma sobiva trassi ja enesetundega olen "oma" ära teinud, kui nüüd tuleb öelda, et oma tegelikke võimeid ei suutnud viimastel sõitudel üldse näidata. 21-24 august osalesin siis Ag2r särgis Tour de Limousin`il. Kavas oli 4 etappi, (163, 188, 186 ja 183km) kõik suhteliselt raskel maastikul, kus siledat maad peaaegu ei eksisteerinudki. Esimene etapp toimus täielikus vihmas, üsna alguses sai ette u.20 meest ja oligi etapp ning ka kogu tuur otsustatud. Keegi peale jaapanlaste jooksikute kinnipüüdmisest huvitatud ei olnud, ka Ag2r`il oli 2 meest ees. Lõpuni seega loksuti. Teine päev kordus enam-vähem sama: vihma sadas, eest läks 7-ne atrõõv, liidri meeskond tegi tööd ja mina istusin koos teistega pundis. Kolmandal ja neljandal päeval ei suutnud ma kah millegiga hiilata. Kuigi viimase etapi võitsime, oli minu osa selles kahjuks nullilähedane. Kindel on, et proffide seas sõidetakse teistmoodi kui amatöörides, tuleb arvestada meeskonnaga ja tõesti väga palju ka pead kasutada. Ei piisa sellest kui keerata stardis gaas põhja ja uhada 4h maksimumiga. Vaja on taktikat, meeskonda, kogemusi jne. Homme stardin juba uuel sõidul- Classic Chateroux`l. Proovin seal oma füüsilisi võimeid paremini kasutada ja tiimile kasulik olla.

 

Kuidas tappa velotuuri?
Kolmapäev, 16. august, 2007

 

Kodulehe pidamine on mõttetu kui seda regulaarselt ei uuendata -tõsijutt, nii on. Viimane aeg aktuaalsetest teemadest kokkuvõte teha. Starte on viimase kuu jooksul olnud 11, ei midagi hullumeelset kuid samas piisav, et kogu aeg pinget peal hoida. Vorm on kogu aja olnud stabiilselt hea. Kui võiduõit ja profiil on sobinud, olen oma tulemuse ka ära teinud. Parimaks tõestuseks oli Kreizh Breizh Elite, kus Kalle ja Reinuga võtsime auhinnalaualt kõik saadaolevad särgid ja karikad. Esimese etapi kolmikvõidu järgselt võis lehest lugeda, kuidas "eestlased tapsid velotuuri avapäevaga"! Viimasel kahel rallil (7 ja 14 august) olin samuti 1. ja 3. Kalle sai samadelt sõitudelt 3. ja 2. koha. Rein sõitis samal ajal Paris-Correze`i koos professionaalsete jalgratturitega. Praegu aga võtan veidi kergemalt mõned päevad, et juba pühapäeval karikal olla parimas hoos!

 

Kõige raskem päev on puhkepäev
Reede, 13. juuli, 2007

 

Eriti keeruliseks läheb olukord veel siis, kui puhkepäevi on järjest lausa kolm, nagu mul see nädal juhtus. Puhkuse eesmärk ühene: anda põlvele puhkust. Peamiselt tegelesingi kreemide määrimise ja tablettide krõbistamisega. Vaim küll hakkas päris ära vajuma nende kolme päeva ja eelneva kolme nädalaga mil põlv on jukerdanud. Täna käisin kergelt rattaga kruttimas, proovisin väga rahulikult veereda ja võimalikult kerget käiku kasutada. Igatahahes enesetunne oli üsna hea sest põlv pidas vastu ja ilm oli samuti suviselt soe. +30 kraadi ja päike on see "minu ilm"

 

Võiksin oma sissekandeid alustada positiivses toonis aga...
Esmaspäev, 9. juuli, 2007


... paraku on viimasel ajal igasuguseid halbu emotsioone kuidagi rohkem ette tulnud kui kordaminekuid. Enda seisukohalt on suurimaks mureks põlv, mis juba mitmendat nädalat korralikult harjutada ei lase, samas, imelik küll, kuid võisteldes ja tugevalt pingutades valu justkui kaob. Tean, et peaksin aja veidikeseks maha võtma aga ma ei suuda tegevusetult istuda ja oodata kuni midagi paraneb, kui paraneb.

Võistlustest.

Eile sai läbi Tour de Pays Roannais ja veel sellise fiaskoga mida ma tõesti ei ole enne näinud. Selgitan lühidalt*, mis toimus. Võistluse viimane etapp, Rein oli liidrisärgis ja meie Kallega kontrollisime peagrupis olukorda (eest oli ära umbes 12-13 meheline atrõõv, kus lähim ohustaja kaotas Reinule üle 3 minuti). Seega olukord vägagi hea ja vahe jooksikutega kogu aeg kontrolli all. Lisaks olgu öeldud, et etapp oli raske, päris siledat lõiku minu meelest ei olnudki. Sõidetud oli u. 125 km, kui järjekordselt üritasid konkurendid tõusul literdades meid Kallega väsitada ja Reinu maha raputada. Ei õnnestunud neil ei üks ega teine, hoopis peagrupp läks ribadeks ette jäi vaid ca. 10 meest, s.h Rein, Kalle ja mina. Tõusu üleval oli seis järgmine: atrõõv maks. 30 sek meist ees (tõusu alla vahe 1.30) ja meie liidergrupp kohe neile järgi jõudmas. Algas laskumine mis oli kohati linna vahel ja keerutas korralikult, järgnesime mootorrattale, kuid tee läks järjest kitsamaks ja kruusasemaks. Taipasime, et asi ei ole õige, keerasime otsa ümber, ja sõitsime tagasi trassile, olles kindlad, et peakohtunik sõidu peatab ja laseb gruppidele samasugused vahed kui enne eksimist rajalt. Ütlen kohe, et seda ei juhtunud, ning kuna vahe oli eksimisega kärisenud 30-lt sekilt pea 4-le minutile ei jäänudki meil muud teha kui koos KÕIGI FAVORIITIDEGA boksi ronida. Esikoha "SAI" selline mees, kes juba enne teelt eksimist oli meist tõusul maha jäänud. Rein oleks võitnud selle tuuri...meie arvates ta seda ka tegi.

*kõik on suhteline :)